KUMAVALGEL

Tahan teile esitada  kõige põnevamat perioodi mu loometeel. Minu meelest.Ja kõik algas lapsepõlvest, armastusest mere vastu. Pea igal kuumal suvepäeval, seal kuivas ja tolmuses väikelinnas Rakveres mängisime me mere ääres olemist nii, et ühel olid silmad kinni ja teine talutas teda viluvarjust päikese kätte ja tagasi. Kui viluvarju jõudsime, pidime ruttu hüüdma: „Meres!” Ja kohe sumdi ujuma. Mul on vedanud, et mul on Meri, kes on olnud ligi 70 aastat mu lõpmatuks inspiratsiooniallikaks ja modelliks.

Ja kui palju valgust olen ma selle aja sees mere sisse seganud!

_ADE1784 copy.jpg
_ADE1828 copy.jpg1.jpg

Küllap see ongi põhjus, miks tahan praegu taas tegeleda mini-retrospektiivi ja just MEDITATIIVSE KUMAGA. Tulen ju eelmise sajandi keskelt, aga elan siiani lapsepõlve valgel. Naljaga pooleks, ole nüüd nagu pensionile saadetud tsirkusehobune, kes aasa peal rahulikult rohtu nosib, aga niipea, kui kaugelt kostab tsirkusemuusika, kukub jälle lustiga trikitama ja kepslema. Kunstnik on juba kord selline loojatüüp, kes tahab kunsti teha elu lõpuni, lapsepõlvest peale.


on aeg vaadata tagasi…

Kui vanasti kõlasid Hiinas üle kogu maa ootamatud gongilöögid, teadis iga hiinlane, et tuleb peatada oma tegemine ja küsida endalt,.mida ma prqegu teen, kuidas teen ja kas ma teen ikka õiget asja. Praegu kõlavad jälle gongilöögid, nüüd juba üle maailma — 2020 aasta esimesel poolel peatus aeg. Selline kriisisituatsioon on kunstnilkule vana tuttav. Loomiskaos, sundpuhkus ja sellele järgnev järelemõtlemise aeg loomisprotsessis on tavaline. See tuleb välja kannatada. Kannatlikult oodata. Kuigi mittemidagitegemine on kunstnikule meeletu vaev, ta ootab. Taas uue lõuendi ees, uue kvaliteedi nimel. Ja kui me hetkel ei saa minna edasi, on meile antud võimalus võtta siin meeletult tõmblevas maailmas aeg maha ning jalutada rahulikult tuldud eluteed pidi tagasi. Et õppida minevikust. .


minu teine lõputu inspiratsiooniallikas

Aastaid tagasi, Arvo Pärdi väärikal juubeliõhtul näidati televisioonis, kuidas Arvo Pärt enne kontserti jagab orkestrile viimaeid nõuandeid..Oma tasase järjekindlusega soovis ta, et kõla oleks korraga nii tugev kui õrn. Mind lummas, kuidas ta seda oma ülitundlike kätega näitas.Veel samal õhtul enne uinumist poolunes olles, tuli klassikaraadiost taas Pärdi "Für ALINA’“ ja silme ette ilmus selge pilt. Keegi oli üleni valges, valge valguse sees ja dirigeeris. Näha olid  ainult tema ülitundlikult kõnelevad käed. Iga käeviipega lendasid valgusesse mitmevärvilised helitilgad. Nad kukkusid kuidagi raskelt, riivates kergelt piimjat valgust. Tilk tilga haaval ilmus lumivalgest nähtavale tema "FÜR ALINA." -- Ma  k u u l s i n, kuidas värvilised helitilgad kokku kõlasid. Pärt maalis oma kuulsa heliteose nähtavaks oma tintinnabuli komponeerimismeetodil.

Sellest ajast peale olen unistanud teha homaaž Arvo Pärdi loomingule. Tintinnabuli stiilis ja hologrammina.

Seni on Pärdile austusavalduse teinud Anish Kapoor, Londoni Tate Modernis (2003). Mina teeksin lumivalgest materjalist spiraalruumi ja usaldaksin selle valguse kätte. Jõudnud ruumi südamesse, oleks inimesel õnn viibida jumalikus valguses ja kuulata vaikust, et sealt siis puhtana tagasi tulla.

Arvo Pärdi fenomen tõestab, et kui vaikuse ja valguse kooskõla on inimest lähedalt puudutanud, hakkab ta ise kumama ja helisema.

Arvo Pärt ise on öelnud: „Võin oma muusikat võrrelda valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib värve jagada ja muuta need ilmuvaks; see prisma võiks olla kuulaja vaim.“

 —.“Ja nagu me hästi teame, kui müra on välja lülitatud ja saabub vaikus, on see harjumatu, seejärel kohutav, ja siis väga ilus.”  See väga ilus kirjeldus on kunstiteadlaselt Eero Epnerilt. Siinkohal soovitan lehitseda raamatut ”AILI VINT. TOOMAS VINT. KUNSTNIKU JALAJÄLG


kuidas sattusin valge paberikuma lummusesse

Sain osta Osaka graafikatriennaali jaoks ainult kolm lumivalget akvarellpaberi poognat. Ateljees asetasin kõik kolm rulli üksteise kõrvale otsapidi aknalauale .Kui vaatasin neid kõiki koos ja vastu valgust, märkasin midagi kummalist. Nägin valget paberikuma, mis põrkus ühelt rullilt teisele ja pani kõik kolm paberirulli lumivalgest puhtusest lausa kõmisema.

Mu peast  käis  läbi valgusesähvatus: Sellist puhtust ei tohi mitte mingil juhul trükivärviga ära määrida! Valgusepuhtust peab hoidma. - Otsustatud! — Kui puulõige on olemas, siis miks ei või olla paberilõiget? Ja miks graafika ei või siis olla kolmedimensiooniline! — Nii olingi avastanud enda jaoks 3D graafika, kus valgus ise vaatajat peibutab .Jaapanlased valisid mu kumatöid Osakasse nii maali-, graafika-, kui skulptuuritriennaalidele.

Eesti kunstikriitik Reet Varblane kirjutas: “Aili Vindi puhta kunsti mõistmiseks peab olema aega, soovi aktsepteerida ja sobiv vaimne seisund. Valguskunst on sel viisil meditatiivne. Puhta kunsti patroon Clement Greenberg peaks olema õnnelik, kuna vaatamiskogemust ei sega miski muu.”

3D GRAAFIKA —VALGE PABERI MAAGILINE KUMA

1993 -2014

Aili Vint kolmedimensiooniline graafika Maksimaalselt minimaalne.jpg

MAKSIMAALSELT MINIMAALNE  1994  3D graafika, paberirullid. Oli eksponeeritud Osaka graafikatriennaalil.

SAAD PUHASTADA OMA SILMAD VALGUSEGA

Kui su silmad sukelduvad puhtasse valgusesse, puhastad sa nad igapäevasest, nagu enne veini degusteerimist loputab degustaator puhta veega oma suud.

Minu pikk loomingutee, algas 1969 aastal rõõmsameelsete guashmaalide ja hüperrealistlike meredega ning jõudis spontaanselt välja paberi enda lumivalge kuma kasutamiseni valgusskulptuurides 1993 aastal. Uuesti merd maalima hakkasin ma alles 2007 aastal, sest pärast sellist, lausa füüsiliselt tajutavat kumafluidumi kogemist, oli päris raske siia meeletult kirevasse maailma tagasi tulla. Tulla vaikusest ja puhtusest, kus valgus kord puudutanud, on tõeline katsumus.

kuidas saab selline maagiline piimjas valgus üldse tekkida

Veendu ise, milline kummaline, iseseisev jõud on valguskumal! Vastastikune kuma valgete pindade vahel on nii vägev, et paneb valge paberirulli ümber oleva vormi seest lummavalt kõmama nii, et rull haihtub helendusse. See on kuma, mis on võimeline isegi vormi ära kaotama, tekitama ruumituse tunde.

Aili Vint VALGUSKUMA PABERIl 1995, paberist skulptuur. Osaka skulptuuritriennaalil 1995. aastal

Aili Vint VALGUSKUMA PABERIl 1995, paberist skulptuur. Osaka skulptuuritriennaalil 1995. aastal

Aili Vint POWER OF COLOUR REFLECTIONS I 1993 wood fibre plate, acryl 200 x 120 cm (The light, reflected on the colour, is glowing from behind. The tilted board is pure white) 

kuidas avastasin 3D-graafika ja valge paberi maagilise kuma

Olin just ostnud kolm väga kallist lumivalget paberilehte, et trükkida neile Osaka graafikatriennaali jaoks mõned graafilised lehed. Kui panin kõik kolm paberirulli üksteise kõrvale aknalauale, märkasin, et valge paberi jõuline sära levib ühelt rullilt teisele ja paber lausa helises puhta jumalavalguse käes. Siis jõudis minuni, et sellist puhtust ei saa, ei tohigi ära määrida! Otsustatud! —.Tegin paberile vaid kaks sisselõiget ja keerasin paberilehe rulli tagasi. Pole mingit põhjust, miks graafiliseks tehnikaks ei võiks olla ainult paberilõige ja eksponeerida seda kolmemõõtmelisel paberipoognal.

Aili Vint MAXIMALLY MINIMAL 1994 3D graphics, papers rools was exhibited in Osaka Graphic Triennal ‘94MAKSIMAALSELT MINIMAALNE 1994, 3D graafika, paberirullid olid eksponeeritud Osaka graafikatriennaalil '94

Aili Vint MAXIMALLY MINIMAL 1994 3D graphics, papers rools was exhibited in Osaka Graphic Triennal ‘94

MAKSIMAALSELT MINIMAALNE 1994, 3D graafika, paberirullid olid eksponeeritud Osaka graafikatriennaalil '94

ailivint_paberist_reljeef.jpg
AILI VINT: ROHELINE KIIR 1997 paberiskulptuurs.

AILI VINT: ROHELINE KIIR 1997 paberiskulptuurs.

PABERIST SKULPTUURID

koduaed jun08 114 - Copy.jpg

MAKETT VOLDITUD MEREST

volditud paberist valge meri: “Skulptuur merest” 1997

Kui ma valguskulptuure tegin, hakkas mu hing igatsema mere järele. Ootamatult tabasin end paberist merd voolimas. Märgates seda, tuli mul idee, võtsin suure tammepuust pildiraami (110 x 190,5 cm) ja sinna ma selle suure mere voltisin. Nii ilmuski, just kui kogemata, volditud paberist valge meri. “Skulptuur merest” 1997.

Näitusele riputati see meri keset saali, et olek ikka vaadeldav mõlemalt poolt. Ühel pool oli taevas hele, teisel, vastupidi, tume. Ühel pool üks meeleolu, teisel pool kõik negatiivis.

Näituse .avamisel kuulsin kahte vanahärrat mere taga vestlemas: “ Mida see Aili Vint nüüd jälle on teinud!” — “Aili Vint võib seda endale lubada, ta oskab merd maalida.”, vastas minu professor Paul Luhthein, kes meid alati kaitses. .

1. valge meri.jpg

AILI VINT SKULPTUUR MEREST II 1999, volditud valgest paberist, tammepuust raamis, 110 x 190,5 cm. Mereskulptuuri pandi näitusesaali keskele, et seda saaks vaadata mõlemalt poolt. Ühel pool on taevas tume, teiselt poolt vaadates on vastupidi, hele. Volditud paberi valgus ja vastastikune kuma aitavad su viiel meelemälul taas esile tuua ereda pildi merest, ning aitab luua illusioone oma isiklikust merekujutusest.

millal paberist meri tegelikult sündis

Ühel lapsepõlve hommikul, kui astusin õue, nägin, et kogu õu oli täis tuule käes lainetavat lumivalget merd, mis lõhnas vanaema pestud puhaste linade järele, Tookord olin kindel, et Valge meri on valge. — Nii lõin reaalse illusiooni ja paberist meri astus ellu..

Uesti merd maalima hakkasin alles 2007 aastal. Nii heledat merd polnud ma enne teinud.

Siin lõpeb meri   The Sea Ends Here  2007.jpg

SIIN LÕPEB MERI (pühendatud Alessandro Bariccole) 2007 Oil on canvas, 110 x 190,5 cm Autori kugus


Katkend kirjanik Alessandro Baricco raamatust “Ookean Meri” Juhuslikult salapärasesse mereäärsesse hotelli sattunud endine professor püüab täpselt kindlaks teha, kus lõpeb meri.    "…Teadlane uitab oma mõõteriistade ja märkmikuga ringi, leidmata algust otsitavale, juurdepääsu küsimusele: Kus algab mere lõpp? Kimbatuses professor kurdab: „Olen siin, sammu kaugusel merest ja ei saa aru, kus ta on. Meri. Meri. —- Meri ei jäta jälgi ega anna seletusi…“   

Eesti meremaalija Aili Vint: “Lugupeetud professor, ma näitan, kus lõpeb meri!— Siin!”    

“M E R I  L Ö P E B   S I I N”  on meremaal, mis pühendatud  Alessandro Bariccole  2007  Õli lõuendil 150 x 190 cm

MIKS LUMI ON VALGE

Eva-M Helios 13. jpg.jpg2.jpg

Aili Vint: Miks lumi on valgeks loodud?

aja- ja ruumispetsiifiline valgusinstallatsioon

Tallinna Kunstihoones 1995

sKULPTUUR PÄIKESEST II.jpg

Aili Vint PÄIKE LOOJUB JA TÕUSEB KUNSTIHOONES 2014-2015 Aja- ja ruumispetsiifiline valgusinstallatsioon:

3000 x 1400 x 900 cm, Tallinna Kunstihoones


millal tegelikult sündis minu esimene meditatiivne valgusskulptuur kunstihoones ja seejärel spontaanselt ka mu esimene performance

1995

Teose:SKULPTUUR PÄIKESELOOJANGUST” idee ilmutas end samuti lapsepõlves, kuid valmis alles 1995. aastal, siis, kui Tallinna Kunstihoone renoveerimine oli lõpule viidud ja kõik saalid olid näituste ootel veel tühjad.

Kutsusin näitusekülalisi päikest ära saatma. Mäletan, et kell oli täpselt 19.00. Hetkel, kui õues päris päikene silmapiiri taha vajus, avasime uksed. Katkes jutusumin. Nagu vaikus ise oleks jutulindi läbi lõiganud. Saal voolas rahvast täis. Lummav vaikus kestis… Ja siis hakkas mängima viiul. Kõik selle olid organiseerinud minu tudengid. Kaks päeva käis rahvas “rannas” mõnulemas ja päikest võtmas. Kolmandal päeval lõppes happening sama seltskonnaga kunstihoone akna ees hommikul. Vara. vara, kõik jälle koos ootamas, millal päris Päike tõuseb.


Vaata 1995a. ETV tehtud filmi:


continue: