Kes on Aili Vint?

 

Talmudi legend räägib, et kui laps sünnib, siis puudutab kaitseingel tema laupa, et laps unustaks talle sündimisel kaasaantud Tõe.  Muidu oleks tal siin ilmas talumatult raske.

Ma ei tea, kas mind puudutas kaitseingel  liiga põgusalt, sest mul on tunne, et  Tõde on kusagil väga lähedal ja ma hakkan teda taga otsima. Mulle ei piisa sellest, mida teised mulle õpetavad; millest on kirjutatud või mida on kujutatud.  Ma tahan ise luua. Alustada eimillestki, tühjusest puhtal paberil. Kuid kunsti saab luua ainult läbi isikliku emotsionaalse tõe. Tundetarkuse. Elan tundega, nagu maaliksin seda. 

Sitsiilias, loomiskunsti koolituses, iseennast ja oma õpilasi jälgides, meenus Püha Augustinuse ütlemine:

„Miks on see nii, et rändame, et imetleda mägede võimsust, merede lainetust, jõgede voolamist, ookeanide kõikvõimsust, teiste loodud linnu ja vägevaid ehitisi, kuid iseendast möödume kordagi  imetlemata?” 

 

Mäletan, et tahtsin väiksena saada tuulevärvijaks, et näha, kust ta tuleb, kuhu läheb ja kui palju neid tuuletüdrukuid on. Mul on sageli tunne, et olen ikka veel see väikene tüdruk, kes tahab kunstnikku mängida. Tunnistan üles, et olen lubamatult lapsemeelne täiskasvanutüüp, kellele meeldib muretult mängida ja muudkui katsetada, kõike ette kujutada ja aina unistada. Muide, kui sa midagi väga tahad, siis aitab sind selles kogu maailm.

 

Kes see Aili Vint siis tegelikult on?

Eva-Maria, tütar: “Ailil on palju ameteid. Kunstnik, sisekujundaja, ehitaja, aednik, õpetaja, rändur… Kes ta tegelikult on, see sõltub päevast, olukorrast ja vajadusest. Kui ta väike oli, tahtis ta saada tiigritaltsutajaks. Nii et ka see pole välistatud. Igal juhul on ta üks väga värviline inimene.
 

Heie Treier, kunstiteadlane: „Aili Vindi loomingut võib nimetada harmoonia otsinguks maailmas, kus inimese suhted iseendaga ja teiste inimestega, ühiskondlikud suhted ja ka inimese ja tehnoloogia vahelised suhted on kaotanud tasakaalu. Kunstnik näeb väljapääsu uue suhte loomises loodusega, ta taotleb seda kõigis oma tegemistes ise ja püüab siis tehtud avastusi jagada heldelt kõigile, kes kuulda tahavad.
Aili Vint on harmoonia otsingul käinud läbi pika teekonna, mis kajastub nii tema elus kui ka kunstis. Sellel teekonnal on talle vaimseks abiks olnud mitmed ürgsed tarkused ja ravisüsteemid, alates Carlos Castanedast.”

 

 

Nii arvatakse temast kui loomiskunsti mentorist:

Priit H.:  …Intrigeeriv oli, et loomiskunsti koolituse mentoriks oli kutsutud vaieldamatult loominguline isiksus. Olen kindel, et sellist koolitust saab teha üksnes loominguline ja tundlik natuur, nagu Aili Vint seda on.”

Antti A.: “… Ka sinu poolt kasutatav metoodika ja esitamise äärmine humaansus olid esmakordseiks kogemusteks. Tulemus oli inspireeriv. Tegelikult on ülihea, et sinu tarkus ei tulene võõrastest tsitaatidest, vaid elust endast.”

Diivi P.: “…Aitäh Sulle kogu südamest, et oled nii rõõmus, julge ja valmis võtma nii suurt riski – pugeda meie kilbi alla, et see puruks rebida ja tuua peidust välja see imeline looja – jumalik alge!”

Mihkel R.: “…Kolme päeva jooksul tundsin kindlat juhtimist valitud rajal ja selgrool. Väga kosutav oli leida endas tunded, millega sai pildi kallale asuda. Kuigi enne seda oli juba tekkinud vene sõjaväe tunne, kus oma ajuga pole suurt enam midagi peale hakata ja ainuke, mis teha tuleb, on kuulata oma juhti. Väga imponeeris sinu jõud koolitajana. 3 päeva olla sama erk ja emotsionaalne on oskus, mida väga vähe leiab eesti koolitajate hulgas. Koolitust võin iseloomustada ka sõnadega – stiilipuhtus. Väga tugev mõjutamine!”

 

Tahan olla õpetaja kes kardab ja austab oma õpilasi (nagu tunnistas üks väikene poiss oma isale, et kardan küll,

aga hirm peale ei tule). 

Vaid harva on mul kõhe tunne, et ma ei tea, mida ma tahan. Samas olen veendunud, et mul puudub just see, mida ma tahan, aga ma ei võta midagi ette.
Milline osa minust on siis pidevalt rahulolematu ning tekitab arusaamatusi ja intriige? Arvan, et see on minu hinges hoolimatult igavlema jäetud loovuse  laps, kes ikka veel ootab ja loodab. Tema ei lepi tuima olemisega ja – olgu ta tänatud! – hakkab jonnima, kui midagi ette ei võeta.  Loovuse laps on palju jonnakam, kui laps käekõrval. Tema ongi see, kes teeb mulle tu(u)le alla.

 

 

 

Aiapidaja Aili


Abikaasa kutsub mind tihtipeale aiapidaja Ailiks. Ma loodan, et parim osa minus ongi aednik. Aednik teab, et ei tohi olla kärsitu. Et pärast istutamist ei tohi taime üles kiskuda, uudishimust, et kas läks ikka kasvama.
Aednikuks olemine arendab empaatiavõimet, õpetab kannatlikkust ja teisest hoolimist.  Puu ei saa eest ära astuda ega ojale jooma minna.
Loodus õpetab imetlema ja aina imestama. Lapsed on sama armsad ja kaitsetud, ometi imetlemisväärse elujõuga nagu taimedki. Sellepärast ongi just nemad parimad õpetajad. Õpetavad meid väikestest asjadest rõõmu tundma ning olema südamlikud ja loovad.

 

 

Kord kui mu tütar vaatas pealt, kuidas ma mängisin  aias tema tütrega , ohkas ta südamest, et lapselapsed peaksid enne lapsi olema. Lapselaps viib meid kättpidi lapsepõlve tagasi. Muide, kõige õnnelikumad hetked kunstniku elus ongi need, kui ta saab jälle kokku oma lapsepõlvega. See tähendab – veel rikkumata iseendaga.

Mulle meeldib, et laps usub, et oskab ja suudab kõike. Kui tema minus maalib, siis alles tunnen, et olen  päris kunstnik. 

  

Aili Vint elab Tallinnas, Nõmmel koos oma abikaasa,  kirjanik ja 

kunstnik  Toomas Vindiga     www.toomasvint.com