KUMAVALGEL

Tahan teile esitada  kõige põnevamat perioodi mu loometeel. (Minu meelest). — Mul on vedanud, et mul on meri, kes on olnud inspiratsiooniallikaks ja põnevaks modelliks juba 50 aastat.

I am lucky, as I have the Sea as a source of inspiration and my model for 50 years. The Sea has my endless gratitude forever. I don’t know anyone else who through the constantly changing times would stay the same forever

Küllap see ongi  põhjus, miks tahan praegu taas tegeleda mini-retrospektiivi ja just MEDITATIIVSE KUMAGA. Ja kui palju valgust olen ma selle aja sees mere sisse seganud! Tulen ju eelmise sajandi keskelt.

Naljaga pooleks, olen nagu pensionile saadetud armastatud tsirkusehobune, kes nüüd aasa peal rahulikult rohtu nosib, aga niipea, kui kaugelt kostab tsirkusemuusika, kukun jälle lustiga trikitama ja kepslema. Kunstnik on juba kord selline loojatüüp, kes tahab kunsti teha elu lõpuni.

Kui Hiinas kõlasid vanasti üle maa ootamatud gongilöögid, teadis igaüks, et tuleb peatada oma tegemine ja küsida endalt,.mida ma praegu teen, kuidas teen ja kas ma teen ikka õiget asja. Jälle kumisevad gongilöögid, aga nüüd üle maailma — 2020 aasta esimesel poolel peatus meie aeg.

Selline kriisisituatsioon on kunstnilkule tuttav. Loomiskaos ja sellele järgnev järelemõtlemise aeg loomisprotsessis on üsna tavaline. See tuleb välja kannatada. Tuleb kannatlikult oodata. Kuigi mittemidagitegemine on kunstnikule meeletu vaev, peab rahulikult ootama, lootuses uuestI otsast alata. Taas uue kvaliteedi nimel. — Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

minu teine lõputu inspiratsiooniallikas

Aastaid tagasi, Arvo Pärdi väärikal juubeliõhtul näidati televisioonis, kuidas Arvo Pärt enne kontserti jagab orkestrile viimaeid nõuandeid..Oma tasase järjekindlusega soovis ta, et kõla oleks korraga nii tugev kui õrn. Mind lummas, kuidas ta oma ülitundlike kätega näitas, kuidas heli võib kõlada korraga nii õrn kui ka tugev. Nii hele, kui tume.

Samal õhtul enne uinumist tuli klassikaraadiost taas Pärdi "Für ALINA’“ ja silme ette ilmus pilt, kus keegi oli üleni valges, valge valguse sees ja dirigeeris. Näha olid  ainult tema ülitundlikult jutustavad käed. Iga käeviipega lendasid valgusesse mitmevärvilised helitilgad. Nad kukkusid kuidagi raskelt, riivates kergelt piimjat valgust. Ma  k u u l s i n, kuidas värvilised helitilgad koos helisesid. Tilk tilga haaval ilmus lumivalgest nähtavale tema "FÜR ALINA." -- Pärt maalis oma kuulsa heliteose nähtavaks tintinnabuli komponeerimismeetodil.

Sellest ajast peale olen unistanud teha homaaž Arvo Pärdi loomingule. Tintinnabuli stiilis ja hologrammina. Seni on Pärdile austusavalduse teinud Anish Kapoor, Londoni Tate Modernis (2003).

Mina teeksin lumivalgest materjalist spiraalruumi ja usaldaksin selle valguse kätte. Jõudnud ruumi südamesse, oleks inimesel õnn viibida jumalikus valguses ja kuulata vaikust, et sealt siis puhtana tagasi tulla.

Arvo Pärdi fenomen tõestab, et kui vaikuse ja valguse kooskõla on inimest lähedalt puudutanud, hakkab ta ise kumama ja helisema. Arvo Pärt ise on öelnud: „Võin oma muusikat võrrelda valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib värve jagada ja muuta need ilmuvaks; see prisma võiks olla kuulaja vaim.“

Eesti kunstikriitik Reet Varblane kirjutas: “Aili Vindi puhta kunsti mõistmiseks peab olema aega, soovi aktsepteerida ja sobiv vaimne seisund. Valguskunst on sel viisil meditatiivne. Puhta kunsti patroon Clement Greenberg peaks olema õnnelik, kuna vaatamiskogemust ei sega miski muu.”

Aga kuidas on lugu kunstnikuga, kui realiseerimisvõimaluse puudumise tõttu on kadunud lapsemeelne loomislust — Minu pikk loomingutee, algas rõõmsameelsete guashmaalide ja hüperrealistlike meredega aastast 1969 ning jõudis spontaanselt välja paberi enda lumivalge kuma kasutamiseni valgusskulptuurides 1993 aastal.

Uuesti merd maalima hakkasin ma alles 2007 aastal, sest pärast sellist, lausa füüsiliselt tajutavat kumafluidumi kogemist, oli päris raske siia meeletult kirevasse maailma tagasi tulla. Tulla vaikusest ja puhtusest, kus valgus kord puudutanud, on tõeline katsumus. —.“Ja nagu me hästi teame,:kui müra on välja lülitatud ja saabub vaikus, on see harjumatu, seejärel kohutav, ja siis väga ilus.”  See väga ilus kirjeldus on raamatus Aili Vint. Toomas Vint KUNSTNIKU JALAJÄLG Kunstiteadlaselt Eero Epnerilt.

kuidas ma sattusin valge paberikuma lummusesse

Sain osta Osaka graafikatriennaali jaoks ainult kolm (sest nad olid väga kallid), nahkselt paksu lumivalget akvarellpaberi poognat. Ateljees asetasin kõik kolm rulli otsapidi aknalauale üksteise kõrvale .Kui vaatasin neid kõiki koos vastu valgust, märkasin midagi kummalist. Nägin valget paberikuma, mis põrkus ühelt rullilt teisele ja pani kõik kolm paberirulli lumivalgest puhtusest lausa kömisema..

Mu peast käis läbi valgusesähvatus: Sellist puhtust ei tohi mitte mingil juhul trükivärviga ära määrida! Valgusepuhtust peab hoidma. - Otsustatud! - Kui puulõige on olemas, siis miks ei või olla paberilõiget? Ja miks graafika ei või siis olla kolmedimensiooniline!  Nii olingi avastanud enda jaoks 3D graafika, kus valgus vaatajat peibutab. Jaapanlased valisid mu töid Osakasse nii maali-, graafika-, kui  skulptuuritriennaalile.

3D GRAAFIKA

THE MAAGILINE KUMA LUMIVALGEL PABERIL

MAKSIMAALSELT MINIMAALNE 1994  3D graafika, paberirullid. Was exhibited in Osaka Graphic Triennal

kumavalguse sees

The gleam was a physically cognizable fluid. Reflexus. The medical term “reflex” mean an involuntary response to a stimulus, an immediate reaction, but also giving something away.

I create just a simple form of white paper, and then trust it to The Light of God. Where light and shadow meet a glow is born. The glow of light is a strange, independent force that creates the impression of visible form. On these sculptures the glimmer of light is so powerful that it makes the form around the white roll of paper echo back from inside and the roll disappears into the light. Look, how this glow can even erase the form and create an impression of spacelessness. Look at this SHIMMER OF LIGHT ON PAPER 1995

PUHASTA VALGUSES OMA SILMAD

When your eyes dive into the clear light, you clean your eyes from the everyday. Just like a wine taster, who rinses his mouth with water, before tasting a new kind of wine. Tulla vaikusest ja puhtusest, kus valgus kord puudutanud, on tõeline katsumus

Aili Vint POWER OF COLOUR REFLECTIONS I 1993 wood fibre plate, acryl 200 x 120 cm The light, reflected on the colour, is glowing from behind. The tilted board is pure white.  Was exhibited in International Triennial Competition of Painting, Osaka 1993

kuidas merest skulptuuri voltisin

Perioodil, kus ma tegelesin valgusskulptuuridega, ihkas mu hing maalida merd ja õige pea leidsin end paberist merd voltimas. Väike makett valmis, võtsin ühe oma meremaali ümbert suure tammepuust raami, (mille suurus oli 150 x 190cm) ja voltisin selle sisse suure paberist mere, ning viisin näitusele. Kuna skulptuuri peab ju saama vaadelda mõlemalt poolt, eksponeeriti see keset ruumi.

Kuulsin, kuidas näituse avamisel kaks vanahärrat-kolleegi omavahel vestlesid: “No mis see Aili Vint vananüüd on teinud!- — “Aga. Aili Vint võib endale seda lubada! Ta oskab merd maalida”-- Viimane oli minu vana professor Paul Luhthein.

Uuesti hakkasin maalima merd õlivärvidega alles 2007a. Nii heledat merd kui "Siin lõpeb meri",  polnud ma enne maalinud!

Aili Vint SCULPTURE OF A SEA II 1999, folded white paper, 110 x 190,5 cm  The work is framed and similar in size to my oil on canvas seascapes, 110 x 190,5 cm 

when the white-sea-feeling come to my life

Now I am going to tell you, how The Paper Sea was really born. One morning in my childhood, when I stepped into our back yard, I saw a snow-white sea that smelled of Grandma’s clean sheets, billowing all over the yard. At that time I was certain the White Sea was white. This is how an illusion of reality is created and The Paper Sea came to my life.

T H E S E A E N D S H E R E (dedicated to the Alessandro Baricco) 2007 Oil on canvas 150 x 190 cm artist’s collection

I remember how in childhood I used to walk on the beach, pondering how to depict transparent water, how to paint those footprints that the steady rhythm of the sea left on the sandy sea floor. That is not possible to paint, I concluded with sadness. —- But You see!

minu kolmas inspiratsiooniallikas:

Algatuseks katkend kirjanik Alessandro Baricco raamatust “MARE OCEANO”

Juhuslikult salapärasesse mereäärsesse hotelli sattunud endine professor püüab täpselt kindlaks teha, kus lõpeb meri.  "…Teadlane uitab oma mõõteriistade ja märkmikuga ringi, leidmata algust otsitavale, juurdepääsu küsimusele: Kus algab mere lõpp? Kimbatuses professor kurdab: „Olen siin, sammu kaugusel merest ja ei saa aru, kus ta on. Meri. Meri. —- Meri ei jäta jälgi ega anna seletusi…“

Minul kui meremaalijal oli seda raamatut eriti suur nauding lugeda. Tahtsin tänada andekat kirjanikku, vastates meremaaliga: “Lugupeetud professor, ma näitan, kus lõpeb meri!— Siin!” —“M E R I L Ö P E B S I I N” on meremaal, mille pühendasin Alessandro Bariccole 2007 Õli lõuendil, 150 x 190 cm