Kumad

Refleks  – eesti keeles  on ilus  sõna – kuma,   mis on ümbritseva vastuvõtt ja samas endast äraandmine.

Jõulise ja värvika päikeseloojangu ajal tajume nii ilu kui ka kaotusevalu.  See on ülev  kumahetk – täpselt nagu loomisprotsess, kus loojagi särab päikese käes nagu tolmukübe.

Kes on see looja

Loojaks on olemise ürgne jõud.  Too on sügavam mina, kellel pole pistmist ei  mineviku ega tulevikuga. Loomine ei saa olla minevikusündmus, ta on kõikvõimas olemine praeguses hetkes. – Hetke vaimujõud. Kui tajuda  hetkes olemist ja lasta olemisel endas olla, oled loomiseks valmis.

 

Loomise  kuma

 

 

Loomise kõrghetk on käes, kui ühel hetkel adud, et seda, mida lood, ei teegi sina, vaid teeb keegi teine – kõikvõimas, ja ometi kuulud sa temaga ühte. Seda ei saa seletada, vaid saab ainult tunnetada, et sellel vägeval kumahetkel kuulud kokku suurema teadvusega, kes tegutseb su sees ja saadab korda uskumatuid asju.

Vaimujõud ja looduse kuma

Kui vaatan merd ja näen laineid, siis esialgu lihtsalt imetlen laineid ja sedagi, kui palju valgust  on vette segatud!   Ma ei hooma, kui palju on meres laineid ja veel kui palju veeosakesi! Kui tohutult on ühte ja teist.

Ja ühtäkki jõuab minuni, et see pole vesi, mis lainetuse tekitab, vaid meeletult tugev  energia, mis on vee sees. See on nähtamatu võimas jõud, mere sees olev vägede vägi, mis mereveest laineid suureks kasvatab, neidsamu laineid, mis seejärel mööda merepinda üksteist taga hakkavad ajama. See on uskumatult vägev ja paratamatu loodusejõud.

Karm loodusjõud loob   absoluutselt selge, abstraktse korra, mida kõik teadlikult või alateadlikult tajume, kuid ei tunnista  seda selgust ja lihtsust kohe.   –  Liiga lihtne!

Alles kui kogen, oma tunnete abiga, et  minugi tõusud ja mõõnad  liiguvad  sama kergelt ja kaootiliselt, justkui tuleksid nad kaugest muretust tundmatusest, aga samas  tean, et nad ilmuvad väga tuttavast karmist olemise sügavusest – piirideta piiratusest, – siis tuleb paratamatult tunnistada, et on olemas  kogu inimkonnast suurem jõud – Loodusevägi, mis Vaimuväega  kokku  tahab saada.

Äratundmine ja usk, et minu sees on samasugune vägi, mis meres  lainetades tekib,  sunnib  tagant ja aitab  luua.  Siis teen  imet.  –  Meri maalib merd.

 

 

Loojangu kuma

 

 

Seisin hiigelsuure ookeaniranna keskel. Mõõnast märg rannaliiv ja jõuliselt voolitud lainejäljed olid vett täis. Üleujutatud tühiranda kattis kuldkollane valgus. Äkki tundsin, et olen valguse sees. Kohe päris päikeseloojangu sees. Üleni.  Loojanguilu oli nii võimas, et tundsin selles ürgses võlus, kuidas ilu teeb valu.  Ma nutsin.  Kaotusevalust.

Vaikus

Kujuta ette seda iluvalu!  Kogu  maailm oli kuldkollane. Kuldne loojanguvalgus oli mu ees ja taga, kõrval, all ja üleval. Mu sees. Olin ise kuldkollane.  Kõrvus  kumises kuldselt.  Mu kuldsed pisarad jooksid pidurdamatult mööda põski ja kukkusid kuldkollasele rannaliivale, millest  kumas valgust

 

Ürgne tõmme

 

Järsku tundsin, et keegi vaatab mind ja et ma pean vaatama selja taha. –  Mind vaatas Hõbedane Kuu. Jahedalt. Ja mina Kuud. Ning veel, justkui kõrvalt, nägin ühel hetkel, kuidas me vaatasime teineteist.  Olime mõlemad  lõputus ürgses avaruses ja  rahus.  Tundsin, et olin koos sooja loojanguvalguse ja kõleda Kuuga üks. Aga tilluke ja kuldsem ja särasin  kuuhõbedas nagu merevaigu tükike läbipaistvas merevees. Kujutasin ette, kui kogu maailm oleks  merevaigukollane.   – Siis  poleks  kuldkollast!   Polegi, mille seast kuldset ära tunda. Selleks, et kuldset ära tunda, peab olema midagi, mis pole kuldne.

päikennnn

 

Pärast valguse ja tema jõulise kumaga silmitsi seismist, kus valgus ning vaikus mõlemad koos mind üsna lähedalt puudutasid, oli siia kirevalt määrdunud maailma väga raske tagasi tulla.  – Kumama.

Tuleb leppida. Kui valguse helendavat, sooja väge tahad tunda, peab aeg-ajalt tunda saama ka sügavat kurbust ja meeleheidet. Pimedusest läbi minema. Igal asjal on oma aeg. On aeg nutta, on aeg naerda. Ja ühel hetkel, kui kõik näib lootusetult eemalduvat, jõuad uue, olemuslikuma sügavuseni. “Hinge jääb õrn helinatekõla.”

 

Arvo Pärt

  

aiamood 14-e. jpg

 

“Kellakõla inimeses kõlab veel hulk aega peale löömist õhus. Kumiseb nii, et on raske öelda, millal see õigupoolest lakkab. Seda vaikusesse hajuvat heli või heli, mis valgustab teda ümbritsevat vaikust, peegeldab ka viis, kuidas see üksainus kolmkõla heliseb läbi terve teose. Ja elu.“

„Elu  nagu muusikariista tuleb häälestada mitte sellepärast, et selline tegevus näitab asjatundlikku sihikindlust raskuse ületamisel, vaid et see võimaldab mängida täiuslikku muusikat.

  

Miks lumi on valge    

 

ai3

Comments are closed.